Vahepeal olen kohtunud veel sabatihaste, roherähni ja hulgaliselt rebastega. Pildisaak on siiski kesine olnud. Sellegipoolest midagi teile kah...

Häid pühi!

Midagi uut teile ja mulle. Sai täna hommikul mõned head tunnid varjes istutud ja tulemuseks olid mõned pildid pasknäärist (Garrulus glandarius).

Natuke talvemeeleolu

Ad astra per aspera...

Kallid sõbrad, mul on rõõm esitleda ühte minu kolmest pildist, mis jõudsid Eesti Looduse fotovõistlusel 200 parima hulka. Teised kaks peaksite ka kusagilt blogisügavustest üles leidma- ülane ja variatsioon kiilist vastu päikest.
Vahest on rõõmuks üsna vähe vaja...

Väike meenutus juunikuust.

Okastraati mässitud

Vahelduseks härmatisemustreid

Härmatisevalge raba on imeilus. Unistustes oleksin muidugi hea meelega pildistanud kogu selle sädeluse keskel mõnd looma või lindu. Aga katsu ise hiilida, kui iga sammuga kaasneb kõrvulukustav krigin ja ragin. Parem siis juba kükitada ja uurida neid, kes eest ära ei jookse. Kõiki neid härmamustrites sookaile, sinikaid, jõhvikaid ja muuhulgas ka üht hilist raudrohuõit, mille leidsin koduaia tagant...

Ilus poiss

Samal põllul, kus rebased. Sokupoiss tuli mind uurima aga ega ma talle vist eriti ei meeldinud.

Hommik rebastega

Täna hommikul ärkasin kell 6:10. Huvitav, et kui on vaja minna pildistama või muud taolist tegema, siis ei valmista varajane ärkamine erilisi raskusi- võrreldes sellega, kui tuleb lihtsalt tööle minna. Igatahes olin õhtul otsustanud hommikul isaga jahile kaasa sõita. Lasin end maha panna ühe vana talukoha juures ja hiilisin mööda põlluserva varitsuspaika. Olen seal varem hulgaliselt metskitsi kohanud. Tõsi, head pilti pole seni saanud. Pimeduses hiilides hirmutasin kohe ühe rebase jooksu, kuid oli liiga pime, et kaamerat üldse kätte võtta. Järgnesid pikad minutid passimist, kuni umbes tunni möödudes märkasin 4 metskitse metsatukast välja tulemas. Olin neist väga kaugel ja pildilootust polnud. Kuidagi tuli neile lähemale saada, selleks aga pidin keset lagedat põldu liikuma- õnneks oli vähemalt tuul soodsas suunas. Vaikselt liikudes jõudsin juba enam-vähem lähedale ja tegin esimesed klõpsud. Ilm oli ikka pagana pime- mingi pildi sai kätte aga ei midagi suurepärast. Hiilsin veelgi lähemale. Mingil hetkel märkasin enda poole liikumas üht teist väikest kogu. Kaameraga uurides selgus, et tegu oli rebasega. Mind ta ei märganud ja liikus aina lähemale. Ja järsku oli neid kaks. Peatuma jäid nad ühe mätta juures, kuhu olin ise soovinud kitsi püüdma minna. Ja siis läks tõsiseks mürgliks lahti- need hüpped, hiilimised, ringiratast jooksmised, varitsemised. Mind nad selles möllus muidugi ei märganud ja sain rahumeeli klõpsida. Kuid hämarus ei töötanud minu kasuks- hiljem arvutis uurides olid pildid rebaste liikumisest selgelt udused. Aga kenaks mälestuseks ikka. Mingil hetkel otsustas üks reps mulle veelgi lähemale liikuda ja siis sai ta peagi minu haisu ninna ja mõlemad tegid vehkat. Vallutasin nüüd aeglaselt liikudes repside mätta ja pildistasin seal veel mõnda aega kitsi, kuni ka need metsa kadusid. Mind nad ei märganudki.

Õhtu ja hommik

Ühel õhtul sai luha ääres metskitsi oodatud ja nad ei vedanudki alt! Kõigepealt tuli ootamatult paari meetri kauguselt üks sokupoiss üle kraavi, sain isegi mõned kaadrid tehtud ja esmakordselt oli tegu, et pool kitse kuidagi pildile mahutada. Kogu selle sahmerdamisega tulid aga kõik need pildid udused, kuigi aega anti mulle piisavalt. Sokk oli minu üle üsna hämmeldunud ja tiirutas mu ümber mõned head minutid, siis kalpsas aga igaks juhuks tagasi üle kraavi teisele heinamaale, kus ootas teda ka pruut. Seal nad siis pahandasid mu üle natuke aga otsustasid siiski sööma jääda. Meid aga lahutas kraav ja korralik võserik. Siiski õnnestus vastu päikest kuidagi mõned klõpsud teha...

Mõned päevad hiljem sai aga hommikul kell 4:50 rabajärve äärde mindud. Oi see ärkamine on ikka raske. Tõusin, komberdasin vaevaliselt ringi ja otsustasin siis tagasi magama minna. Aga vat siis ei tulnud enam und. Ajasin end jälle püsti, ja ei pidanud seda kahetsema. Udu õhkav rabajärv hommikutualetti tegevate sõtkastega, kastemärjad lilled ja selle aasta esimesed vaarikad. Viimastest küll pilti ei saanud, need kadusid otseteed mu tühja kõhtu. Sellest hommikust sündis muuhulgas ka see kiilipilt (mingi liidrik peaks olema).

Panen siis ühe liblika kah...

Õhtupoolikul läksin mäeküljele lootuses leida mõni fotogeeniline liblikas õhtuvalguses. Liblikaid oli aga minu lemmikuks sai siiski see pilt. Kui ma sündmuskohale jõudsin, oli ritsikas oma eelmise kostüümi just varna riputanud ja ronis parasjagu sellele lehele. Ritsikas kohendas end mõnusalt lehel alla, siis tõmbas end korraks kummaliselt küüru ja kohendas oma haaret ja lasi tagumised jalad rippu. Niiviisi ta siis kõlkus seal, päike läks juba looja ja minust ta sinna sedamoodi ka jäi.

Täna käisin ühel mägraperel külas. Pärast kahetunnist istumist ilmusidki ema ja 3 poega. Sain teha küll mõned klõpsud aga kahjuks ei midagi väga suurepärast. Eks tuleb tagasi minna. Mind nad ei märganudki, ema askeldas rohus umbes pool tundi, alguses koos poegadega. Siis kamandati pojad tuppa, üks üleannetum tariti veel nattipidi sisse ja siis hakkas ema voodipesu vahetama- mitu korda käis ta kusagil värsket heina ja kulu toomas ning lõpuks lippas kuhugi metsa alla.

Õhtuvalguses.

Jah, sõnu polegi vist vaja. Esimene jäädvustus põtradest. Olid teised tulnud maiustama haavapuu koorega. Vahtisime hetke niisama hämmeldunult tõtt, kuni nad otsustasid, et targem oleks vist lahkuda.

Hanevits härmatisega

Päevane +20 oli varahommikuks langenud lausa miinuspoolele. Päikesetõusu ajal olid varjupoolsed taimed endiselt kaetud härmatisekorraga, seniks kuni halastamatult kõrvetav päike nendeni jõudis- siis sulasid härmamustrid mõne sekundiga.

Midagi värsket

Vihmajärgne sammal.

Pommija

Haapsalu lahel läbirändel peatuvaid laukusid kimbutasid aeg-ajalt kajakad. Alguses oli raske aru saada, miks sellised võidujooksud aset leidsid, kuna kogu tegevus toimus kaldast üsnagi kaugel. Sellel pildil on aga asitõendina ilusti näha laugu noka vahelt piiluv toidupala, mida kajakas endale himustas.

1.aprill

Haapsalu lahel. Päikeseloojangu valguses.

Kevad on kohal

Suurel reedel paistis mõnus päike, tihased rõkkasid metsa all täiest hingest ning mõnekümne meetri kaugusel maganud sokk sai minu peale tõsiselt pahaseks, kui ma ta oma klõpsimisega üles olin ajanud. Katsetus tuttuue objektiiviga- Sigma 150 mm, kulda väärt!

Häirimatud

See paarike jalutas põlluserval ega lasknud end peatunud autost sugugi häirida.

Kössitaja

See pisike sulepall oli lörtsi eest varju pugenud ühe koduesise kuuse okstesse.

Lumesajus

Soomaa hiireviu

Naistepäeval oli rõõm viibida Soomaal ja seal ringi kanuutada. Kahe päeva jooksul nägime kümmekond hiireviud. Mõni neist õnnestus ka pildile püüda- see siin on neist minu lemmik. Kui enamus hiirekatest olid nagu ikka pelglikud, siis tema andis mõned sekundid rohkem aega ennast imetleda. Pildistatud autost.

Ootamatu kohtumine

Äkki minu ette ilmunud kitsepaar sundis mu paigale. Tegin mõned klõpsud, kuni metsatukast kostus soku haukumist ja sõbrannad tegid paar graatsilist hüpet minu poole ja siis kadusid. Jäin kohta, kuhu nad olid haihtunud pingsalt silmitsema, ehk äkki... Korra vilksas seal midagi punakat, liiga väike, et olla kits. Aga kes, sellest aru ei saanud. Meelepete? Silmad jooksid suurest tuulest vett aga vaatasin edasi. Ja jälle vilksas midagi. Uurisin asja läbi objektiivi. Ei kedagi. Ja veel kord. Nüüd olin kindel, et keegi seal on- kass või koer? Kogu jäi täpselt ühe männi varju. Nihutasin end pisut. Tõstsin kaamera. Seljaga minu poole istus rebane. Mind ei olnud ta märganud- soodne tuule suund ja tuulemühin olid mind hästi varjanud. Punane kogu tegi hüppe kuhugi mätaste vahele. Ja veel ühe. Nüüd oli ta näoga minu poole. Tegin oma klõpsu. Ja jäin hinge kinni pidades ootama... Ei ikka ta ei olnud mind märganud, ja tegi järgmise hüppe, kadudes mätta taha. Mõnda aega istus ta seal rahulikult, ainult kõrvad paistsid mätaste vahelt. Siis aga tõusis ja kadus sörkides metsatukka. Hetk hiljem nägin teda juba väikse põllulapi peal ja läinud ta oligi.

5. jaanuar

Oma sünnipäeval ärkasin enne päiksetõusu. See polnudki nii väga vara ju tegelikult: tõusin kell 8, et kella 9 olla kodulähedase rabajärve ääres päikesetõusu imetlemas. Sellest hoolimata oli ärkamine tõeline eneseületus, sest ma pole üldsegi mitte lõokese tüüpi inimene. Igahtahes vedasin ma end üles, panin nii soojalt riidesse kui võimalik ja panin hinge alla ühe singiviilu. Väljas oli tõeliselt külm, või õigemini harjumatult külm- miinus 18. Läbi pakasevaikuse hiilimine ei tulnud just eriti välja, kuna lumi krudises jalge all läbilõikavalt kõvasti. Pakane oli rabasse tõelisi kunstiteoseid valmistanud, kahjuks oli sel hetkel veel liiga pime, et midagi kaameraga üritama hakata. Lubasin siiski endale loojuva päikese ajaks tagasi tulla ja midagi katsetada. Enne rabajärve jooksin vastakuti ühe üksildase kitsega, kellega me siis üksteist tükk aega põrnitsesime- alles seal niiviisi seistes tundsin, kuidas külm riiete alla poeb. Lõpuks kits siiski otsustas edasi jalutada (pole vist vaja lisada, et kaamera oli sel hetkel kah kindalt kotis). Järvel valitses haudvaikus, isegi ükski lind ei häälitsenud. Tammusin siis seal jalalt jalale ja ootasin, ootasin, ootasin. Kuni lõpuks päike hakkas valgustama puutüvesid ja tasapisi hiilis üles latvade poole. Tegin mõned klõpsud päikesepunastest männitüvedest ja oranzist kettast, mis kaselatvade tagant välja ronis. Sünnipäev oli alanud. Oleksin hea meelega natukene veel seal ringi hiilinud (et näha, mis kopra toidulaua läheduses toimub) aga külm oli selleks ajaks sõrmed kangeks tõmmanud ja kõrvetas nüüd varvaste kallal. Vaikus kadus koos päikesega, üksikud tihased sidistasid vaikselt rabamändide okstes, puukoristaja trillerdas koos nendega. Üksildane ronk kronksus nõudlikult metsa taga ja harakapaar lendas kädistades üle sinise selge taevalaotuse. Külm ajas lausa nutu peale, ja nii ma asusingi kodu poole teele. Nüüd jooksin lagendikul kokku kitsepaariga, võibolla oli see toosama paar, kes järvejäälumele oli oma kirjad maha jätnud. Kitsed vahtisid mõne hetke minuga tõtt ja siis otsustas üks neist näidata mulle, mis puust nad õige on- tehes mõned ilmekad hüpped üle kändude, teine vahtis mõnevõrra imestunult oma kaaslast ja sörkis siis talle järgi. Metsaserval jäid nad siiski veel kord seisma, mõtisklesid hetke ja kadusid siis graatsiliste hüpetega metasasügavusse. Mul õnnestus isegi paar klõpsu neist tegelastest teha, kuid kahjuks ei midagi jagamisväärset- kohtumisrõõm oli siiski ületamat. Kõndisin siis edasi, päike oli märkamatult päris kõrgele roninud ja tundus, et pakanegi tõmbas vähe tagasi. Minu nina siiski sõna otseses mõttes valutas külmast. Kui mõnus oli näha, et kodus oli juba pliidi alla tuli tehtud- korstnast tõusis uhke suitsusammas eresinise taeva poole. Köögis ootas lisaks küdevale pliidile tass äsjavalminud kohviga, kimp kollase-roosa triibulisi tulpe ja sokolaaditort. Kell oli 10:30.