Täna hommikul ärkasin kell 6:10. Huvitav, et kui on vaja minna pildistama või muud taolist tegema, siis ei valmista varajane ärkamine erilisi raskusi- võrreldes sellega, kui tuleb lihtsalt tööle minna. Igatahes olin õhtul otsustanud hommikul isaga jahile kaasa sõita. Lasin end maha panna ühe vana talukoha juures ja hiilisin mööda põlluserva varitsuspaika. Olen seal varem hulgaliselt metskitsi kohanud. Tõsi, head pilti pole seni saanud. Pimeduses hiilides hirmutasin kohe ühe rebase jooksu, kuid oli liiga pime, et kaamerat üldse kätte võtta. Järgnesid pikad minutid passimist, kuni umbes tunni möödudes märkasin 4 metskitse metsatukast välja tulemas. Olin neist väga kaugel ja pildilootust polnud. Kuidagi tuli neile lähemale saada, selleks aga pidin keset lagedat põldu liikuma- õnneks oli vähemalt tuul soodsas suunas. Vaikselt liikudes jõudsin juba enam-vähem lähedale ja tegin esimesed klõpsud. Ilm oli ikka pagana pime- mingi pildi sai kätte aga ei midagi suurepärast. Hiilsin veelgi lähemale. Mingil hetkel märkasin enda poole liikumas üht teist väikest kogu. Kaameraga uurides selgus, et tegu oli rebasega. Mind ta ei märganud ja liikus aina lähemale. Ja järsku oli neid kaks. Peatuma jäid nad ühe mätta juures, kuhu olin ise soovinud kitsi püüdma minna. Ja siis läks tõsiseks mürgliks lahti- need hüpped, hiilimised, ringiratast jooksmised, varitsemised. Mind nad selles möllus muidugi ei märganud ja sain rahumeeli klõpsida. Kuid hämarus ei töötanud minu kasuks- hiljem arvutis uurides olid pildid rebaste liikumisest selgelt udused. Aga kenaks mälestuseks ikka. Mingil hetkel otsustas üks reps mulle veelgi lähemale liikuda ja siis sai ta peagi minu haisu ninna ja mõlemad tegid vehkat. Vallutasin nüüd aeglaselt liikudes repside mätta ja pildistasin seal veel mõnda aega kitsi, kuni ka need metsa kadusid. Mind nad ei märganudki.
2 comments:
vau, kui armsad pildid :)
terv,
herling
tere-tere ja aitäh! Vaat, kui armas üllatus :)
Post a Comment