Ootamatu kohtumine

Äkki minu ette ilmunud kitsepaar sundis mu paigale. Tegin mõned klõpsud, kuni metsatukast kostus soku haukumist ja sõbrannad tegid paar graatsilist hüpet minu poole ja siis kadusid. Jäin kohta, kuhu nad olid haihtunud pingsalt silmitsema, ehk äkki... Korra vilksas seal midagi punakat, liiga väike, et olla kits. Aga kes, sellest aru ei saanud. Meelepete? Silmad jooksid suurest tuulest vett aga vaatasin edasi. Ja jälle vilksas midagi. Uurisin asja läbi objektiivi. Ei kedagi. Ja veel kord. Nüüd olin kindel, et keegi seal on- kass või koer? Kogu jäi täpselt ühe männi varju. Nihutasin end pisut. Tõstsin kaamera. Seljaga minu poole istus rebane. Mind ei olnud ta märganud- soodne tuule suund ja tuulemühin olid mind hästi varjanud. Punane kogu tegi hüppe kuhugi mätaste vahele. Ja veel ühe. Nüüd oli ta näoga minu poole. Tegin oma klõpsu. Ja jäin hinge kinni pidades ootama... Ei ikka ta ei olnud mind märganud, ja tegi järgmise hüppe, kadudes mätta taha. Mõnda aega istus ta seal rahulikult, ainult kõrvad paistsid mätaste vahelt. Siis aga tõusis ja kadus sörkides metsatukka. Hetk hiljem nägin teda juba väikse põllulapi peal ja läinud ta oligi.