Õhtupoolikul läksin mäeküljele lootuses leida mõni fotogeeniline liblikas õhtuvalguses. Liblikaid oli aga minu lemmikuks sai siiski see pilt. Kui ma sündmuskohale jõudsin, oli ritsikas oma eelmise kostüümi just varna riputanud ja ronis parasjagu sellele lehele. Ritsikas kohendas end mõnusalt lehel alla, siis tõmbas end korraks kummaliselt küüru ja kohendas oma haaret ja lasi tagumised jalad rippu. Niiviisi ta siis kõlkus seal, päike läks juba looja ja minust ta sinna sedamoodi ka jäi.