Kevad on kohal

Suurel reedel paistis mõnus päike, tihased rõkkasid metsa all täiest hingest ning mõnekümne meetri kaugusel maganud sokk sai minu peale tõsiselt pahaseks, kui ma ta oma klõpsimisega üles olin ajanud. Katsetus tuttuue objektiiviga- Sigma 150 mm, kulda väärt!

Häirimatud

See paarike jalutas põlluserval ega lasknud end peatunud autost sugugi häirida.

Kössitaja

See pisike sulepall oli lörtsi eest varju pugenud ühe koduesise kuuse okstesse.

Lumesajus

Soomaa hiireviu

Naistepäeval oli rõõm viibida Soomaal ja seal ringi kanuutada. Kahe päeva jooksul nägime kümmekond hiireviud. Mõni neist õnnestus ka pildile püüda- see siin on neist minu lemmik. Kui enamus hiirekatest olid nagu ikka pelglikud, siis tema andis mõned sekundid rohkem aega ennast imetleda. Pildistatud autost.

Ootamatu kohtumine

Äkki minu ette ilmunud kitsepaar sundis mu paigale. Tegin mõned klõpsud, kuni metsatukast kostus soku haukumist ja sõbrannad tegid paar graatsilist hüpet minu poole ja siis kadusid. Jäin kohta, kuhu nad olid haihtunud pingsalt silmitsema, ehk äkki... Korra vilksas seal midagi punakat, liiga väike, et olla kits. Aga kes, sellest aru ei saanud. Meelepete? Silmad jooksid suurest tuulest vett aga vaatasin edasi. Ja jälle vilksas midagi. Uurisin asja läbi objektiivi. Ei kedagi. Ja veel kord. Nüüd olin kindel, et keegi seal on- kass või koer? Kogu jäi täpselt ühe männi varju. Nihutasin end pisut. Tõstsin kaamera. Seljaga minu poole istus rebane. Mind ei olnud ta märganud- soodne tuule suund ja tuulemühin olid mind hästi varjanud. Punane kogu tegi hüppe kuhugi mätaste vahele. Ja veel ühe. Nüüd oli ta näoga minu poole. Tegin oma klõpsu. Ja jäin hinge kinni pidades ootama... Ei ikka ta ei olnud mind märganud, ja tegi järgmise hüppe, kadudes mätta taha. Mõnda aega istus ta seal rahulikult, ainult kõrvad paistsid mätaste vahelt. Siis aga tõusis ja kadus sörkides metsatukka. Hetk hiljem nägin teda juba väikse põllulapi peal ja läinud ta oligi.

5. jaanuar

Oma sünnipäeval ärkasin enne päiksetõusu. See polnudki nii väga vara ju tegelikult: tõusin kell 8, et kella 9 olla kodulähedase rabajärve ääres päikesetõusu imetlemas. Sellest hoolimata oli ärkamine tõeline eneseületus, sest ma pole üldsegi mitte lõokese tüüpi inimene. Igahtahes vedasin ma end üles, panin nii soojalt riidesse kui võimalik ja panin hinge alla ühe singiviilu. Väljas oli tõeliselt külm, või õigemini harjumatult külm- miinus 18. Läbi pakasevaikuse hiilimine ei tulnud just eriti välja, kuna lumi krudises jalge all läbilõikavalt kõvasti. Pakane oli rabasse tõelisi kunstiteoseid valmistanud, kahjuks oli sel hetkel veel liiga pime, et midagi kaameraga üritama hakata. Lubasin siiski endale loojuva päikese ajaks tagasi tulla ja midagi katsetada. Enne rabajärve jooksin vastakuti ühe üksildase kitsega, kellega me siis üksteist tükk aega põrnitsesime- alles seal niiviisi seistes tundsin, kuidas külm riiete alla poeb. Lõpuks kits siiski otsustas edasi jalutada (pole vist vaja lisada, et kaamera oli sel hetkel kah kindalt kotis). Järvel valitses haudvaikus, isegi ükski lind ei häälitsenud. Tammusin siis seal jalalt jalale ja ootasin, ootasin, ootasin. Kuni lõpuks päike hakkas valgustama puutüvesid ja tasapisi hiilis üles latvade poole. Tegin mõned klõpsud päikesepunastest männitüvedest ja oranzist kettast, mis kaselatvade tagant välja ronis. Sünnipäev oli alanud. Oleksin hea meelega natukene veel seal ringi hiilinud (et näha, mis kopra toidulaua läheduses toimub) aga külm oli selleks ajaks sõrmed kangeks tõmmanud ja kõrvetas nüüd varvaste kallal. Vaikus kadus koos päikesega, üksikud tihased sidistasid vaikselt rabamändide okstes, puukoristaja trillerdas koos nendega. Üksildane ronk kronksus nõudlikult metsa taga ja harakapaar lendas kädistades üle sinise selge taevalaotuse. Külm ajas lausa nutu peale, ja nii ma asusingi kodu poole teele. Nüüd jooksin lagendikul kokku kitsepaariga, võibolla oli see toosama paar, kes järvejäälumele oli oma kirjad maha jätnud. Kitsed vahtisid mõne hetke minuga tõtt ja siis otsustas üks neist näidata mulle, mis puust nad õige on- tehes mõned ilmekad hüpped üle kändude, teine vahtis mõnevõrra imestunult oma kaaslast ja sörkis siis talle järgi. Metsaserval jäid nad siiski veel kord seisma, mõtisklesid hetke ja kadusid siis graatsiliste hüpetega metasasügavusse. Mul õnnestus isegi paar klõpsu neist tegelastest teha, kuid kahjuks ei midagi jagamisväärset- kohtumisrõõm oli siiski ületamat. Kõndisin siis edasi, päike oli märkamatult päris kõrgele roninud ja tundus, et pakanegi tõmbas vähe tagasi. Minu nina siiski sõna otseses mõttes valutas külmast. Kui mõnus oli näha, et kodus oli juba pliidi alla tuli tehtud- korstnast tõusis uhke suitsusammas eresinise taeva poole. Köögis ootas lisaks küdevale pliidile tass äsjavalminud kohviga, kimp kollase-roosa triibulisi tulpe ja sokolaaditort. Kell oli 10:30.