Seda kitsekest kohtasin ühel oma lemmikluhal- see koht ei vea mind peaaegu kunagi alt. Tuleb vaid piisavalt vagusi istuda ja peagi ilmub mõni selline tegelane sinu vaatevälja. Tol õhtul olid sääsed erakordselt õelad ja piinasid ka metskitse. Kasutasin ära neid hetki, mil ta oli ametis enda sügamisega (ja neid hetki oli iga paari sammu tagant)- siis ei pannud ta katikuklõpse tähelegi ja sammus otse minu poole. Mingil hetkel pidas ta minu kössitavat kuju siiski liiga kahtlaseks ja kadus kiirel sammul kraaviäärsesse võsasse....ning ilmus mõnekümne minuti järel minu selja taga välja ja toimetas edasi.
Ühel teisel õhtul nautisin loojuvat päikest koos nende limustega. Nad ei väsinud mind üllatamast oma akrobaatiliste trikkidega- püüa ainult kaameraga kinni!
